Kerli Kolberg
Kerli on üks esimesi naturaaltoidu spetsialiste Eestis, kes pühendunult tegeleb igapäevaslet naturaaltoidu toomisega, selle alase koolitusega ja enesetäiendamisega.
Kerli ise tutvustab ennast nii:
Saame tuttavaks. Minu nimi on Kerli, olen suur suur loomasõber ning lapsest peale tundnud loomadega erilist sidet. Tänaseks on loomad täitnud kõik minu päevad ja seda nii tööl kui ka kodus ( olen üks neist õnnelikest, kellel töö ja hobi koos käivad).
Koerad on minuga kogu aeg kaasas käinud. Lapsena korjasin tänavalt kõik hulkurkoerad üles ja proovisin ikka ema veenda, et nad peaks meile elama tulema, kuid päriselt pakkusime kodu vaid ühele, kes minu vanaema juures palju õnnelikke aastaid veetis. Minu päris esimene koer oli Bella, väike bolonkalaadne koerake, kes meie juures 18 aastat elas, samuti tema poeg, kes elas 19 aastaseks.
Oma esimese tõukoera võtsin 2002. a. kelleks oli prantsuse buldog Daalia ( Hingeliblikas Thaileia) ja aastapärast tuli minu esimene lühikarvaline Bernhardiin Muffi. Sealt sai alguse ka minu armastus bernhardiinide vastu. Süvenesin sellesse tõusse põhjalikumalt, olin tegev tõuühingus ( olles juhatuse liige ja esinaine), kasvatasin kaks ilusat pesakonda kutsikaid (minu kennel on BullBerna, praegu aretusega ei tegele) ja ühel hetkel oli endalgi kodus lisaks buldogile 3 bernhardiini :).
2010 a. tuli meile mops Peedu.
Täna on meie loomaperes mopsipoiss Peedu (kohe kohe 5 aastane), segavereline koer Kirbu (6.a) ja kass Timmu (kohe kohe 1 aastane).
Kui Muffi ja Daalia olid noored, otsustasin minna tööle loomakliinikusse, et saada rohkem kogemusi ja oskusi, kui koera tervisega peaks midagi juhtuma. Sain sealt suure hulga häid teadmisi ja oskusi, kuid tol ajal hakkas mind häirima üks asi. Nimelt see, kuipalju koeri ja kasse pöördus kliinikusse allergia probleemiga, nahaprobleemidega ning kasvajatega. Ühel hetkel käis minu sees miski klõpsatus.....seisin.....vaatasin patsienti ja mõtlesin ,et midagi peab kuskil olema väga valesti, see ei ole normaane......
Kui Bella ajal ei olnud alguses kuivtoite saada ( need tulid hiljem ), siis tegin talle ise süüa ja lisasin alati tema toidule ka ravimtaimi lisaks lihasaadustele. Kevadeti käisin alati värskeid, noori võilillelehti korjamas, kugi ma isegi ei teadnud, milleks see täpselt hea on aga raamatust olin lugenud, et see on kasulik (täna tean , võilill on suurepärane maksapuhastaja. Olen ise ka hetkel herbaatika koolis õpilane, et taimedealaseid teadmisi omandada) .
Muffi ja Daalia ajal oli kuivtoit kenasti olemas ja loomulikult oli kasvataja rääkinud, kuidas tuleb kutsikat toita, ikka selle kuivtoiduga, mida ta kaasa sai. Sama jutt jätkus ka loomakliinikus. Mul on senini kahju, et hoidsin Muffit esimesed eluaastad rangel kuivtoidureziimil. Kord oli meil vanematega lausa tuline vaidlus, kus mina raiusin kindlalt, et ainult krõbin ja ei midagi muud, mispeale minu isa käratas "KOER EI OLE KOSMONAUT". See lause on mul siiani meeles ja kogu situatsioon ise on minu jaoks halenaljakas, kuid nüüd olen ma nõus - koer vajab loomulikku toitu.
Nähes kliinikus niivõrd palju probleeme, hakkasin vaikselt uurima ja lugema aina rohkem toitumise teemasid. Olen selles vallas väga palju lugenud, uurinud, infot läbi töötanud, oma kogemusest õppinud ja jõudsin lõpuks välja toortoitumiseni.
Nüüdseks söövad kõik minu loomad vaid toortoitu, mis on neile loomuomane ja tervislik.
Kõik nad on terved ja elurõõmsad. bernhardiin Muffi oli kõbus ja rõõmus ka veel 11 aastaselt, mis on bernhardiini kohta juba päris kõrge vanus.
Tänu oma tööle (pean lemmikloomasalongi) suhtlen iga päev paljude erinevate loomaomanikega, kuulen nende rõõme ja muresid ja ikka on see sama teema......allergiad, kasvajad, seedeprobleemid, kõrva-silma probleemid.
Selles blogis jagan ma oma mõtteid, arvamusi ja teadmisi eriti just koerte ning kasside toitumise teemal. Loomulikult jagan ka meie vahvate loomade igapäevaelu sündmusi :)
Hippokrates on öelnud: „Olgu toit sinu ravim ja olgu sinu ravim sinu toit" ja just nii ma arvan. Kui toitumine on korras, kaovad paljud probleemid sootuks , mõningatel juhtudel on toit leevenduseks ning aitab haiguse üle kontrolli hoida.
Minu käest võib julgelt ka ise küsida infot toortoitumise kohta aga kindlasi kirjutan sellest siin pikalt ja põhjalikult.
Toortoiduhuvilised sõbrad on meil kogunenud ka Facebooki gruppi" Teadliku omaniku terve ja õnnelik loom" Kui soovid ühineda, oled oodatud!
Kerli on üks esimesi naturaaltoidu spetsialiste Eestis, kes pühendunult tegeleb igapäevaslet naturaaltoidu toomisega, selle alase koolitusega ja enesetäiendamisega.
Kerli ise tutvustab ennast nii:
Saame tuttavaks. Minu nimi on Kerli, olen suur suur loomasõber ning lapsest peale tundnud loomadega erilist sidet. Tänaseks on loomad täitnud kõik minu päevad ja seda nii tööl kui ka kodus ( olen üks neist õnnelikest, kellel töö ja hobi koos käivad).
Koerad on minuga kogu aeg kaasas käinud. Lapsena korjasin tänavalt kõik hulkurkoerad üles ja proovisin ikka ema veenda, et nad peaks meile elama tulema, kuid päriselt pakkusime kodu vaid ühele, kes minu vanaema juures palju õnnelikke aastaid veetis. Minu päris esimene koer oli Bella, väike bolonkalaadne koerake, kes meie juures 18 aastat elas, samuti tema poeg, kes elas 19 aastaseks.
Oma esimese tõukoera võtsin 2002. a. kelleks oli prantsuse buldog Daalia ( Hingeliblikas Thaileia) ja aastapärast tuli minu esimene lühikarvaline Bernhardiin Muffi. Sealt sai alguse ka minu armastus bernhardiinide vastu. Süvenesin sellesse tõusse põhjalikumalt, olin tegev tõuühingus ( olles juhatuse liige ja esinaine), kasvatasin kaks ilusat pesakonda kutsikaid (minu kennel on BullBerna, praegu aretusega ei tegele) ja ühel hetkel oli endalgi kodus lisaks buldogile 3 bernhardiini :).
2010 a. tuli meile mops Peedu.
Täna on meie loomaperes mopsipoiss Peedu (kohe kohe 5 aastane), segavereline koer Kirbu (6.a) ja kass Timmu (kohe kohe 1 aastane).
Kui Muffi ja Daalia olid noored, otsustasin minna tööle loomakliinikusse, et saada rohkem kogemusi ja oskusi, kui koera tervisega peaks midagi juhtuma. Sain sealt suure hulga häid teadmisi ja oskusi, kuid tol ajal hakkas mind häirima üks asi. Nimelt see, kuipalju koeri ja kasse pöördus kliinikusse allergia probleemiga, nahaprobleemidega ning kasvajatega. Ühel hetkel käis minu sees miski klõpsatus.....seisin.....vaatasin patsienti ja mõtlesin ,et midagi peab kuskil olema väga valesti, see ei ole normaane......
Kui Bella ajal ei olnud alguses kuivtoite saada ( need tulid hiljem ), siis tegin talle ise süüa ja lisasin alati tema toidule ka ravimtaimi lisaks lihasaadustele. Kevadeti käisin alati värskeid, noori võilillelehti korjamas, kugi ma isegi ei teadnud, milleks see täpselt hea on aga raamatust olin lugenud, et see on kasulik (täna tean , võilill on suurepärane maksapuhastaja. Olen ise ka hetkel herbaatika koolis õpilane, et taimedealaseid teadmisi omandada) .
Muffi ja Daalia ajal oli kuivtoit kenasti olemas ja loomulikult oli kasvataja rääkinud, kuidas tuleb kutsikat toita, ikka selle kuivtoiduga, mida ta kaasa sai. Sama jutt jätkus ka loomakliinikus. Mul on senini kahju, et hoidsin Muffit esimesed eluaastad rangel kuivtoidureziimil. Kord oli meil vanematega lausa tuline vaidlus, kus mina raiusin kindlalt, et ainult krõbin ja ei midagi muud, mispeale minu isa käratas "KOER EI OLE KOSMONAUT". See lause on mul siiani meeles ja kogu situatsioon ise on minu jaoks halenaljakas, kuid nüüd olen ma nõus - koer vajab loomulikku toitu.
Nähes kliinikus niivõrd palju probleeme, hakkasin vaikselt uurima ja lugema aina rohkem toitumise teemasid. Olen selles vallas väga palju lugenud, uurinud, infot läbi töötanud, oma kogemusest õppinud ja jõudsin lõpuks välja toortoitumiseni.
Nüüdseks söövad kõik minu loomad vaid toortoitu, mis on neile loomuomane ja tervislik.
Kõik nad on terved ja elurõõmsad. bernhardiin Muffi oli kõbus ja rõõmus ka veel 11 aastaselt, mis on bernhardiini kohta juba päris kõrge vanus.
Tänu oma tööle (pean lemmikloomasalongi) suhtlen iga päev paljude erinevate loomaomanikega, kuulen nende rõõme ja muresid ja ikka on see sama teema......allergiad, kasvajad, seedeprobleemid, kõrva-silma probleemid.
Selles blogis jagan ma oma mõtteid, arvamusi ja teadmisi eriti just koerte ning kasside toitumise teemal. Loomulikult jagan ka meie vahvate loomade igapäevaelu sündmusi :)
Hippokrates on öelnud: „Olgu toit sinu ravim ja olgu sinu ravim sinu toit" ja just nii ma arvan. Kui toitumine on korras, kaovad paljud probleemid sootuks , mõningatel juhtudel on toit leevenduseks ning aitab haiguse üle kontrolli hoida.
Minu käest võib julgelt ka ise küsida infot toortoitumise kohta aga kindlasi kirjutan sellest siin pikalt ja põhjalikult.
Toortoiduhuvilised sõbrad on meil kogunenud ka Facebooki gruppi" Teadliku omaniku terve ja õnnelik loom" Kui soovid ühineda, oled oodatud!
Kuiv või naturaaltoit
Teemat uurides ning süvenedes, mida sisaldavad kuivtoidud, hakkas mind järjest enam huvitama toortoitumine. Kuid nii nagu paljud koeraomanikud täna, olin ka mina alguses kõhkleval seisukohal. Ei teadnud ju, kas mu loom ikka saab kõik vajalikud vitamiinid, mineraalid, kuidas on kaltsiumit ja palju fosforit jne jne jne....olin ju päevast päeva kuulnud seda, kuidas kuivtoidus on kõik vajalik sinu lemmikule olemas, see on täisväärtuslik toit, vaid vesi lisaks ning sinu lemmik on terve ja õnnelik. Seda infot tuli uksest ja aknast. Lisaks spetsiaalsed toidud igaks looma eluetapiks - beebi,kutsikas,juunior, täiskasvanud, vana, päris vana, tiine, imetav,vähe sportiv, palju sportiv + tohutu hulk erinevaid spetsiaalseid toite tõugudele. Kogu selles koeratoidumaailmas on üritatud luua pilt, et koera toitmine, see on üks keeruline asi ja ise sellega kohe kindlasti hakkama ei saa. Ja ikka veel on levinud arvamus, et kui sa tahad oma lemmikule anda naturaalset toitu, siis peab sul kodus olema minilabor, sest muidu sa seda niivõrd keerukat menüüd küll kuidagi paika ei saa ning ära üldse parem hakka proovimagi.Näe, palun, siin on sulle pakk, kus on kõik vajalik sees ja sina ei pea tegema muud kui topsikuga vaid etteantud/kirjutatud koguse koerale või kassile kaussi valama.
Tegelikult aga ei ole koera ja kassi toitmises mitte midagi keerulist - vaid läbimõtlemist, nii nagu sa mõtled ka enda toidulauale, mitte ei võta kotist helbekesi, mis su päevase toiduvajaduse rahuldavad.
Valad siis need kuivad pruunid graanulid sinna kaussi....aplam koer tõmbab need endale ühe hingetõmbega sisse ja ongi kõik.....ei lõhnaelamust (iga kord üks ja sama tuttav lõhn, mis pakist tuleb), ei toidu nautimist, närimist....mitte midagi......peale mõne aja pärast paisuma hakkava kõhu. Soovitan panna krõbin vette ja hommikul vaadata, milliseks see on muutunud. Osade firmade toidud näevad välja nagu svammitükid ja see peaks olema siis loomulik toit meie lemmikutele???
Salongis ei ole see enam üldse midagi eriskummalist, kui väiksel koerkliendil vanni või pügamise ajal hammas suust ära kukub, sest see mädaneb ja on täis väga tugevat hambakivi, paariaastastel koertel on juba hambakiviga hambad kaetud, sest nad ei saa närida ja süüa nii nagu loodus on ette näinud ( jah...meil on hambaharjad ja pastad , närimiskondid, hammaste puhastamise kondid jne.......kuid see ei toimi nii nagu toimib loomuliku toidu söömine). Koer peab saama närida, rebida, see puhastab tema hambaid kõige paremini. Eriti toore kondi närimine, sealt küljest liha rebimine, nätsutamine. Pluss koer saab tegevust, arenevad tema lõualihased, kaelalihased, saab rahuldatud loomulik närimisvajadus + emotsionaalne rahulolu kogu tegevusest, need koerad on ka psüühiliselt tervemad ja vähem närvilised.
Koerte hambad on ilusad puhtad :
Vahel ma mõtlen, huvitav, et ei tehta lastele veel toite eri vanuserühmade kaupa. Valad 3 korda päevas ette ja laps saab siis kõik vajalikud vitamiinid, mineraalid, kaltsiumi jne. Vanemal puuduks vastutus, vajadus toiduga peale tööpäeva veel mässama hakata. Arstid soovitaksid ja kõik oleks pealtnäha lihtne.
Ma ei hakka siin praegu üldse mitte kirja panemagi, mida sisaldavad odavamad lemmikloomatoidud marketiriiulil ja kahjuks ega kallis hind ka alati ei tähenda, et toidus vaid hea kraam on.
Hästi, valitakse siis toit, kus on palju liha, teravilja ei ole, puu ja juurviljad. Kõlab ju hästi!
Kõik elus ning värske on selles graanulis ju surnud. Töödeldud toidule on lisatud paras ports vitamiine, tihti mitte looduslikke, säilitusineid ( halvemal juhul ka värvaineid, maitsetugevdajaid, soola, suhkruid ), nimekirjas on ka ürdid, marjad...kõik, mis kõlab hästi aga see kõik on ju läbi kuumutatud,muudetud üheks kuivaks pruuniks graanuliks, mis halvemal juhul on siis rasvaga üle pritsitud, et koer või kass sööma meelitada (lõhnad tehakse aina meelitavamaks, et näidata, kuidas meie lemmikud seda graanulit süüa soovivad).
Mis veelgi hullem, nii mõnigi ilusas pakendis eine, mida reklaamitakse kui lihatükid tarrendis, ei sisaldagi liha vaid hoopis muundatud sojavalku, mis on aga organismile vastuvõetamatu, tehislik aga kuna seal on palju vitamiine lisatud, siis pealtnäha on kõik hästi......kuni mõne suurema tervisehädani, mida omanik lõpuks märkab.
Koera ja kassi organism ei ole loodud sööma kuiva graanulit, nad vajavad loomulikku toitu aga see ei tähenda seda, et neid vaid fileega võib toita, kindlasti mitte, sel juhul teete rohkem kahju kui kasu!
Kerli Kolberg
Tegelikult aga ei ole koera ja kassi toitmises mitte midagi keerulist - vaid läbimõtlemist, nii nagu sa mõtled ka enda toidulauale, mitte ei võta kotist helbekesi, mis su päevase toiduvajaduse rahuldavad.
Valad siis need kuivad pruunid graanulid sinna kaussi....aplam koer tõmbab need endale ühe hingetõmbega sisse ja ongi kõik.....ei lõhnaelamust (iga kord üks ja sama tuttav lõhn, mis pakist tuleb), ei toidu nautimist, närimist....mitte midagi......peale mõne aja pärast paisuma hakkava kõhu. Soovitan panna krõbin vette ja hommikul vaadata, milliseks see on muutunud. Osade firmade toidud näevad välja nagu svammitükid ja see peaks olema siis loomulik toit meie lemmikutele???
Salongis ei ole see enam üldse midagi eriskummalist, kui väiksel koerkliendil vanni või pügamise ajal hammas suust ära kukub, sest see mädaneb ja on täis väga tugevat hambakivi, paariaastastel koertel on juba hambakiviga hambad kaetud, sest nad ei saa närida ja süüa nii nagu loodus on ette näinud ( jah...meil on hambaharjad ja pastad , närimiskondid, hammaste puhastamise kondid jne.......kuid see ei toimi nii nagu toimib loomuliku toidu söömine). Koer peab saama närida, rebida, see puhastab tema hambaid kõige paremini. Eriti toore kondi närimine, sealt küljest liha rebimine, nätsutamine. Pluss koer saab tegevust, arenevad tema lõualihased, kaelalihased, saab rahuldatud loomulik närimisvajadus + emotsionaalne rahulolu kogu tegevusest, need koerad on ka psüühiliselt tervemad ja vähem närvilised.
Koerte hambad on ilusad puhtad :
| Kirbu hambad |
Ma ei hakka siin praegu üldse mitte kirja panemagi, mida sisaldavad odavamad lemmikloomatoidud marketiriiulil ja kahjuks ega kallis hind ka alati ei tähenda, et toidus vaid hea kraam on.
Hästi, valitakse siis toit, kus on palju liha, teravilja ei ole, puu ja juurviljad. Kõlab ju hästi!
Kõik elus ning värske on selles graanulis ju surnud. Töödeldud toidule on lisatud paras ports vitamiine, tihti mitte looduslikke, säilitusineid ( halvemal juhul ka värvaineid, maitsetugevdajaid, soola, suhkruid ), nimekirjas on ka ürdid, marjad...kõik, mis kõlab hästi aga see kõik on ju läbi kuumutatud,muudetud üheks kuivaks pruuniks graanuliks, mis halvemal juhul on siis rasvaga üle pritsitud, et koer või kass sööma meelitada (lõhnad tehakse aina meelitavamaks, et näidata, kuidas meie lemmikud seda graanulit süüa soovivad).
Mis veelgi hullem, nii mõnigi ilusas pakendis eine, mida reklaamitakse kui lihatükid tarrendis, ei sisaldagi liha vaid hoopis muundatud sojavalku, mis on aga organismile vastuvõetamatu, tehislik aga kuna seal on palju vitamiine lisatud, siis pealtnäha on kõik hästi......kuni mõne suurema tervisehädani, mida omanik lõpuks märkab.
Koera ja kassi organism ei ole loodud sööma kuiva graanulit, nad vajavad loomulikku toitu aga see ei tähenda seda, et neid vaid fileega võib toita, kindlasti mitte, sel juhul teete rohkem kahju kui kasu!
Kerli Kolberg